Kui vanemad valivad oma lapsele plastpudelit, otsivad nad sageli klaasi ja kahvli sümbolit ning teavet selle kohta, et toode vastab ELi nõuetele. Selline märgistus võib jätta mulje, et toodet on kontrollitud ja see on igas olukorras ohutu.
Tegelikult tähendab klaasi ja kahvli sümbol seda, et toode on ette nähtud toiduga kokkupuutumiseks. ELi nõuetele vastavus tähendab, et toode peab ettenähtud kasutustingimustes vastama materjali koostisele ja ainete migratsioonile kehtestatud nõuetele.
See on oluline ohutuse alus. Kuid see ei taga, et materjal säilitab oma esialgsed omadused kõigis tingimustes piiramatu aja jooksul.
Kuidas plasti katsetatakse?
Toiduga kokkupuutumiseks ettenähtud plastmaterjale reguleeritakse määrusega (EL) nr 10/2011. Katsetamisel mõõdetakse, kui palju aineid võib materjalist üle kanduda toitu või spetsiaalsesse toitu jäljendavasse vedelikku ehk toidu mudelainesse.
Katsetingimused valitakse selle järgi, milliste jookide, temperatuuride ja kokkupuuteaegade jaoks toode on ette nähtud. Korduskasutuseks mõeldud toodete puhul on ette nähtud ka korduvad migratsioonikatsed.
Standarditud katsed võimaldavad hinnata, kas toode vastab kehtestatud nõuetele. Need ei saa aga täpselt jäljendada pudeli kogu kasutusiga: mitmekuulist igapäevast kasutamist, korduvat pesemist ja steriliseerimist, kukkumisi, kriimustusi, päikesevalgust ning kõigi nende tegurite koosmõju.
Mis juhtub plastiga igapäevasel kasutamisel?
Igapäevases kasutuses puutub pudel kokku temperatuurikõikumiste, ultraviolettkiirguse, puhastusvahendite ja mehaanilise kulumisega.
Otsese päikesevalguse käes seisvas suletud autos võib temperatuur märkimisväärselt tõusta. Kuumus kiirendab teatud plastide vananemist ja võib suurendada üksikute ainete migratsiooni. Pikaajaline kokkupuude päikesevalgusega võib järk-järgult muuta ka polümeeri struktuuri. Regulaarne puhastamine pudeliharjaga või nõudepesumasinas, kukkumised ja pehme tila närimine võivad põhjustada kriimustusi ja muid kahjustusi.
Aja jooksul muutub pind vähem siledaks ja seda on raskem korralikult puhastada. Materjal ei ole siis enam samas seisukorras nagu toote ostmise ja esialgsete katsete ajal.
EL tunnistab, et korduskasutuseks mõeldud plasttooted kuluvad
2025. aastal kohaldama hakatud ELi õigusaktide muudatustes võetakse sõnaselgelt arvesse, et korduskasutuseks mõeldud plasti kvaliteet võib halveneda ja selle koostisosade migratsioon suureneda.
Tootjad peavad kasutajatele selgitama:
- kuidas toote kvaliteedi halvenemist aeglustada;
- millised nähtavad muutused võivad viidata eseme või materjali kvaliteedi halvenemisele;
- milliste kahjustuste või kasutusviiside korral ei sobi toode enam toiduga kokkupuutumiseks.
Materjali seisundi halvenemisele võivad viidata praod, pindmised mikropraod, kihtide eraldumine, deformeerumine ja püsivad värvimuutused. Praktikas piirduvad tootjate juhised aga sageli üldise soovitusega lõpetada toote kasutamine esimeste kahjustuste või materjali seisundi halvenemise märkide ilmnemisel. Plastpudeli enda puhul ei määrata tavaliselt kindlat väljavahetamisaega ning tarbijale ei anta alati selgeid kriteeriume selle kohta, millal kulumine on muutunud kriitiliseks.
Mis on NIAS-ained?
Plasti tootmisel, kasutamisel ja vananemisel võivad esineda või tekkida NIAS-ained ehk tahtmatult lisatud ained (non-intentionally added substances). Need võivad olla saasteained, keemiliste reaktsioonide saadused või materjali laguproduktid.
ELi õigusaktid nõuavad NIAS-ainetega seotud riskide hindamist. Kõiki võimalikke ühendeid on siiski raske tuvastada ja toksikoloogiliselt hinnata, eriti kui materjal puutub samal ajal kokku kuumuse, päikesevalguse, puhastusvahendite ja mehaanilise kulumisega. Euroopa eksperdid rõhutavad vajadust pöörata rohkem tähelepanu valmistoodetele, keerukatele ainete segudele, NIAS-ainetele ja eriti haavatavate rühmade, sealhulgas laste võimalikule kokkupuutele.
Kuidas on lood mikro- ja nanoplastiga?
Migratsioonikatsetes hinnatakse eelkõige keemiliste ainete ülekandumist materjalist. Uuringud näitavad aga, et teatud plasttoodetest võivad kuumutamisel, raputamisel, pesemisel ja korduval kasutamisel eralduda ka mikro- ja nanoplastiosakesed.
Osakeste hulk sõltub plasti liigist, temperatuurist, toote seisukorrast ja kasutusviisist. Mikro- ja nanoplastiga kokkupuute ohutuid tasemeid ei ole seni kindlaks määratud.
Mida tähendab ELi nõuetele vastavus praktikas?
ELi nõuetele vastavus tähendab, et uus toode peab ettenähtud kasutustingimustes vastama kehtestatud nõuetele. See ei taga aga, et materjal on pärast mitmekuulist kuumutamist, steriliseerimist, pesemist, kukkumisi ja kriimustamist endiselt samas seisukorras nagu toote katsetamise ajal.
Endiselt on palju ebaselgeid valdkondi:
- plastpudeli enda puhul ei määrata sageli kindlat väljavahetamisaega;
- tootjad ei selgita alati, mida tuleks pidada kriitiliseks kulumiseks;
- mikroskoopilised kahjustused ja muutused plasti struktuuris võivad olla palja silmaga nähtamatud;
- hägustumine või värvimuutused ei tähenda alati ohtu, kuid nähtavate muutuste puudumine ei kinnita ka seda, et materjali omadused oleksid täielikult muutumatud;
- ilma laborianalüüsita ei ole võimalik kindlaks teha, kas ainete migratsioon kulunud pudelist jääb endiselt kehtestatud piirväärtustesse.
Praktikas eeldatakse, et vanemad hindavad materjali seisukorda ise, ilma eriteadmiste, vahendite või üldkehtivate kriteeriumideta. Tavatarbija võib märgata selget pragu või deformatsiooni, kuid ei suuda kindlaks teha, millal kulumine tervikuna on hakanud mõjutama ainete migratsiooni või mikro- ja nanoplastiosakeste eraldumist.
Pudel võib endiselt kasutuskõlblik välja näha, kuigi materjali seisund erineb juba märkimisväärselt uuest materjalist, millega katsed tehti.
Kuidas vähendada plasti kokkupuudet lapse toidu ja joogiga?
Kõige otsesem viis seda ebakindlust vältida on valida pudel, mille kõik piima, imiku piimasegu või muude jookidega kokkupuutuvad osad on valmistatud alternatiivsetest materjalidest.
Kvaliteetsest roostevabast terasest või klaasist pudelikorpus ei ole mikro- ega nanoplastiosakeste allikas. Painduvate osade jaoks võib kasutada toiduga kokkupuutumiseks sobivat silikooni või meditsiinilise kvaliteediga silikooni, mida on katsetatud LFGB nõuete ja BfR-i soovituse XV kohaselt.
Samas on oluline hinnata toodet tervikuna. Ka klaasist või roostevabast terasest pudeli kork, keermed, ventiil, kõrs või muud sisemised osad võivad olla valmistatud plastist ja puutuda joogiga vahetult kokku.
ELi nõuetele vastavus on oluline põhikriteerium, kuid see ei kõrvalda plasti järkjärgulise kulumisega seotud ebakindlust. Tavatarbija ei näe kõiki materjalis toimuvaid muutusi ega saa ise kontrollida, kas pudelil on pärast mitmekuulist kasutamist endiselt samad omadused nagu uuena.
Täielikult plastivaba konstruktsioon vähendab märkimisväärselt seda ebakindlust: vanemad ei pea püüdma tuvastada plasti silmale nähtamatut kriitilist kulumist ega mõtlema, kas materjalil on endiselt säilinud selle esialgsed omadused.
Artiklis kasutatud allikad:
- Euroopa Komisjon: Toiduga kokkupuutuvaid materjale käsitlevad õigusaktid
- EUR-Lex: Komisjoni määrus (EL) nr 10/2011 toiduga kokkupuutumiseks ettenähtud plastmaterjalide ja -esemete kohta
- EUR-Lex: Komisjoni määrus (EL) 2025/351
- Euroopa Komisjon: Toiduga kokkupuutuvaid materjale käsitlevate ELi õigusnormide hindamine
- Nature Food (2020): Mikroplasti eraldumine polüpropüleenist lutipudelite lagunemisel imiku piimasegu valmistamise ajal
